Kolmas päev

6. juuli 2017
Läbitud vahemaa - 34,8 km

Hommikul asju kokku pakkides tuli hoovihma ja isegi rahet. Õnneks ei saanud me vihma kaela kuna puhastasime eilsest heina sees sõitmist heina täis käiguvahetajasid, mis võttis omajagu aega. Hardi leidis eile ka oma jala pealt puugi, õnneks ei olnud see veel hammustada jõudnud ja uitas niisama mööda Härra karvast säärt ringi.

Jõudes Tõdva tanklani tegime üsna pika peatuse. Laadisime telefone, sõime seljankat ja pirukat ning täiendasime toidu ja veevarusid. Taevas oli pilvine ja pidevalt ähvardas vihma tulla.
Kulgesime siis vaikset mööda kruusateid Saarte raba lõkkekoha poole. Lõkkekoht keerav tee oli äärmiselt sopane ja auklik. Hardi suutis peagu mutta rattaga ära uppuda. Samuti oli Saarte raba lõkkekoht oli täiesti heina kasvanud ja mingi uss oli seal nahka vahetanud. Vähemalt oli seal metsaonn, kus oleks saanud ööbida.
Tee järgmise lõkkekohani läks aga järjest hullemaks. Oli vaja läbida pikk kitsas täiesti võssa ja heina kasvanud metsatee ja ületada nii mõnigi sild/purre. Tihti oli ratast vaja järsust nõlvast üles lükata. Mingi hetk kui olime lõpuks jõudnud normaalse tee peale hakkas vihma tibutama ning tõstsime tempot, et jõuda silmapiiril paistvasse Tuhala külasse. Külas sees oli külaplats, kus oli katusealune laudade ja toolidega ning seal oli ka pistikud, kus võimalik asju laadida, taga oli mänguväljak ja discgolfi rada. Hardi lükkas seal katusealusele voolu sisse ning laadisime taaskord veidi telefone. Kui vihm üle jäi jätkasime oma teekond kuni jõudsime Viikingite külla, kus otsustasime teha õhtusöögi. Võtsime mõlemad söögiks ahjualuste punnsuutäie, mis on peekoni, praemuna ja kartuli roog, jõime kõrvale õlut/kalja. Kes ei ole varem Viikingite külas käinud siis soojalt soovitan, toidud on maitsvad ja neil on seal ka erinevaid koduloomi. Lambaid ma patsutama ei läinud aga nägin mingit jänerit ringi hüppamas, keda oli vaja kohe puutuma minna. Hiilisin talle kükakil ligi ja jõudsin talle näpu vaid vastu pead panna, kui ta minema kargas.
Viikingite külast kõigest 400 m eemal oli järgmine lõkkekoht. Kui keegi on märganud siis mõlemal pool Tallinn-Tartu maanteed on pikad aiad, et loomad üle maantee ei jookseks (neile on tehtud eraldi ülekäigusild). Ühe sellise aia taga asus ka lõkkekoht. Läksime siis mööda teed lõkkekoha poole ning avastasime, et lukus värav ees. Värava peal kiri, et helistage metsavahile ja number. Helistasin siis talle ja see metsavaht ütles, et tee ei lähegi väravast läbi vaid väravast paar meetrit eemal Pirita jõe viadukti juurest tuleb üle tõkke ronida ja ringiga minna. Ütlesime, et me ei saa seal ratastega üle ja tema vastas selle peale, et tõstate ja teid ootavad ees veel hullemad katsumused. Tõstsime kahekesi 30 kilose ratta väga järsu kallakuga silla jalamilt üle põlvekõrguse tõkke. Hardi oleks sealt äärepealt alla kukkunud. Kahjuks peab homme seal uuesti üles ronima. NB! Väraval oli koodiga lukk, metsavaht oleks võinud meile lihtsalt koodi öelda ja me poleks pidanud oma eludega niimoodi riskima.
Jõudsime Saula lõkkekohta, kus otsustasime ööbida kell oli juba üsna palju ja järgmise lõkkekoht oli 31 km kaugusel. Kuna maantee on umbes 300 m kaugusel oli terve öö autosid kuulda.
NB! Üle maantee on Saula siniallikad, mis on põnev vaatamisväärsus. Kuna need ei jäänud matkatee äärde ja me oleme enne seal käinud, jäi seekord külastamata.